Ammustel nõuka-aegadel oli igas toidukohas kas pikk järjekord või ülbe šveitser. Ja seetõttu pole mul omaaegsest Pühajärve restoranist muid isiklikke meenutusi, kui et oli kaunis valge maja kust keegi võis ka süüa saada. Aga nüüd on teised ajad ja renoveeritud valges ja moeka olekuga hoones asuv restoran ootab lahkelt külastajaid.
Sõbralik baaridaam-ettekandja särab kui päike, on vilgas, sõbralik ja jutukas. Ning kui palume eelroa jaoks tuua 2 paari kahvleid, et sõbralikult ühest salatikausist nokitseda, siis lubas ta lahkelt hoopis salati 2 taldrikusse jaotada. Kodujuustu-vürtsikilu salat maitses aga veidi igavalt. Kodujuustu jaoks polnud piisavalt koort ega soola jagunud. Seda ei korvanud ka kilud, mis küll ilusasti rulli keeratud soolased ampsud, kuid mitte oopäraselt vürtsised. Aga koos rohelise salatipõhja ja keedetud vutimuna sektoritega segunesid lõpuks kõik maitsed kokku ja leidsid kõhus seni täitsa tühjalt seisnud koha.
Pearoog on aga ka ilma näljata maitsev. Ahjulõhe on parajalt küps ning mahlane ning mõnusa magus-soolaka glasuuriga kaetud. Nii armas maitsekooslus, et pidin uurima millega tegu. Ning koka sõnul oli lõhe glasuuritud teryaki kastmega. Väga maitsev kombinatsioon. Hästi sobis sellesse ansamblisse ka homaarikaste – nii mõnusat meremekki, kooresust ning väikesi krevette parasjagu sees. Metsik riis delikaatselt taustaks. Teiseks valitud seafilee oli samuti hästi tehtud mahlakas suutäis. Ning praekõrvane grillitud tomat, kartulisektorid ja seenekaste harmoneerusid klassikaliset kokku. Vaid kerge kahtlus tekkis kartuli osas – ega need äkki mingid sügavkülmutatud ning naatriumglutamaadiga üleslöödud vuhvlid polnud? Seda ei tihanud küsida ka. Ja mis sest enam, kui kõht triiki täis -küllap ta siis hea oli.
Kõht täis, aga ära minna nagu ka tahtnudki. Et kaunist vaadet, lahket pererahvast ja õdusat olemist pikendada, sai tellitud veel magustoitu. Creme-brulee oli hea, parajalt magus valik – karamellikooriku alt tuli välja mõnus tihke kreem, mida ma kahjuks täis kõhu tõttu nautida ei saanud, kuid teine kord minnes võtaks seda kindlasti. Koka creme-brulee õnnestumine väärib igati kiitust.
Veel tahaks kiita teed ja tee serveerimist – koos meekannu ja sidrunilõiguga. Nagu päris! Aga mispärast ometi olid kõik taldrikute ääred balsamico-triipudega kaunistatud?
0 Vastust to “Pühajärve restoran”